Viimatises, enne valimisi ilmunud artiklis üritasin selgitada, et sõltumata valimistulemustest liigume suunas, kus on rohkem regulatsioone ja bürokraatiat, rohkem riigi sekkumist majandusse ning vähem turumajandust.
Teine skaala, kuidas maailmavaadet selgitada, on nn sotsiaalkultuuriline: telje ühes otsas on liberaalne ja teises konservatiivne käsitlus.
Siin peitub ühiskonnas suur väärtuste konflikt, mida näeme ja kuuleme iga päev, nii Eestis kui ka maailmas tervikuna. Piisab vaid sotsiaalmeedias veidi aega viita.
Millegipärast on meedias tekkinud pilt, kus liberaalne on kõik uus ja edumeelne ning konservatiivsus vastupidi on justkui midagi väga tagurlikku, millega kaasaegne inimene ennast tavaliselt seostada ei taha.
Kaugeneme oma juurtest
Veidi rohkem kui kümme aastat tagasi pöördus minu poole ühe lasteaia juhataja. Ta oli siis umbes kuuekümneaastane, kogemustega ja väga hinnatud pedagoog. Juhataja ütles, et tema ei oska enam lapsi kasvatada. Nimelt pidi vanasti lapsi õpetama olema tagasihoidlik ja ennast kiita ei tohtinud. Aga nüüd on vastupidi. Tuleb ennast kiita ja tagasihoidlikkus on ära kadunud. Ja uuris minu käest, kuidas peaks lasteaed lapsi kaasajal kasvatama?
Pangajuhina olin harjunud saama päevas kümneid ja kümneid küsimusi, aga mitte nii põhjapanevaid. Olin sellisest ootamatust küsimusest üllatunud ja palusin päevakese mõtlemisaega. Minu vastus oli lihtne: nii nagu vanasti. Ikka tagasihoidlikkust. Väärtused, mis on meid elus aidanud sajandeid, aitavad ka edaspidi. Selline oli ja on minu arvamus lapsevanemana.
Samas pani see küsimus mind mõtlema, sest tööl juhina käitusin pigem vastupidiselt. Tagasihoidlikkusega just kaugele ei jõuaks.
Olen veendunud, et sarnaseid küsimusi on lahanud tuhanded õpetajad ja kümned tuhanded lapsevanemad.
Olla tagasihoidlik ja mitte uhkustada – seda on kerge ütelda, aga katsugem sellega iga päev hakkama saada. Kas ma ka ise selle järgi elan? Üritan. Aga alati ei õnnestu.
Näiteks mõni aasta tagasi tegin endale Facebooki konto ja võtan sealsetest kommetest eeskuju. Tegelen minagi seal vahetevahel uhkustamisega, nagu suur osa meist, sest mis see sotsiaalmeedia muud ole kui koht, kus uhkustada. Seal saab näidata, kui tark ja tubli sa oled ning kui tubli on su ettevõte. Saab näidata, kui ilus, sportlik või kultuurne sa oled. Ühesõnaga – saab uhkustada. Ja kui sa ei uhkusta, siis sind ei ole justkui olemas.
Meenutuseks, et lisaks uhkusele on surmapatud aplus, ahnus, iha, kadedus, viha ja laiskus. Ehk praktiliselt kõik see, mida tänapäeva ühiskond soosib, ei olnud veel mitte väga kauges minevikus moraalne.
Aga uhkus teatavasti on üks seitsmest surmapatust. Kristliku õpetuse järgi on tegemist ebamoraalse tegevusega. Meenutuseks, et lisaks uhkusele on surmapatud aplus, ahnus, iha, kadedus, viha ja laiskus. Ehk praktiliselt kõik see, mida tänapäeva ühiskond soosib, ei olnud veel mitte väga kauges minevikus moraalne. Loomulikult on inimene uhkustanud läbi ajaloo. Aga mitte sellises ulatuses, mida pakub tänapäevane sotsiaalmeedia.
Või teine näide: meenutagem, mida meile enne valimisi kokku lubati. Vaid kuu aega hiljem lajatati meile kõigile maksutõusuga. Tehti seda, mida valimiskampaania ajal eitati. Sisuliselt valetati kõige alatumal moel. Aga mitte esimest korda. Me ise oleme kodanikena sellist tegevust tolereerinud.
Ka ettevõtlus on viimase veerandsaja aastaga muutunud ja bluffimist, et mitte öelda valetamist, on rohkem, kui oli varem. Sotsiaalmeedia on andnud «suurepärase» võimaluse valede levitamiseks. Sellist võimalust näiteks kakskümmend aastat tagasi ei olnud.
Ja nii olemegi kuidagi märkamatult jõudnud aega, mida millegipärast nimetatakse «tõejärgseks ajastuks». Sest valetamine ei ole ikkagi lubatud. Seda me veel teame, kuna meil on veel säilinud kristliku kasvatuse põhimõtted.
Kui mõtleme väärtuste muutumisele ajas ja võrdleme elu näiteks sada aastat tagasi tänapäevaga, saame väga hästi aru, et liigume ühes suunas. Kaugemale kristlikest väärtustest. Kaugemale oma juurtest. Ja sellega ka kaugemale euroopalikest väärtustest. Ning liikumiskiirus muudkui kasvab.
Rahvusliku koosseisu kiire muutus on samuti risk
Samal ajal muutub Euroopa rahvuslik koosseis. Euroopas tervikuna on sündimus väga väike: pere (täpsemalt naise) kohta on siin keskmiselt 1,5 last. See tähendab, et meil sünnib veerandi võrra vähem lapsi, kui oleks minimaalselt vajalik.
Vastavalt prognoosidele püsib elanike arv Euroopas järgmistel aastakümnetel samal tasemel. See omakorda tähendab, et igas uues põlvkonnas hakkab olema nii, et veerand nendest ei ole Euroopas sündinud.
Esialgu pehmendab statistikat keskmise eluea tõus. See annab veel võimaluse pea liiva sisse peita ja probleemi mitte tunnistada. Ja mis seal salata: sellest probleemist rääkimine ei ole tänases Euroopas parketikõlblik.
Kui mõtleme väärtuste muutumisele ajas ja võrdleme elu näiteks sada aastat tagasi tänapäevaga, saame väga hästi aru, et liigume ühes suunas. Kaugemale kristlikest väärtustest. Kaugemale oma juurtest. Ja sellega ka kaugemale euroopalikest väärtustest. Ning liikumiskiirus muudkui kasvab.
Selline suur immigratsioon on Euroopa jaoks lisarisk. Keegi ei ole nii naiivne ja usub seda, et siia saabunud inimene võtab esimesest päevast üle siinse komberuumi tavad. Seda ei juhtu. See kõik võtab aega. Ehk Euroopas on korraga käsil mitu eksperimenti: ajaloolistest väärtustest aina kiirem taganemine ja massiimmigratsioon. Risk ebaõnnestuda on väga suur.
Kuidas seda riski paremini juhtida? Sellele mul vastust ei ole. Aga kindlasti oleks alustuseks vaja riski teadvustada. Tunnistada endale, et me liigume kaugemale euroopalikest väärtustest. Tunnistada, et Euroopa kaugeneb euroopalikest väärtustest. Ja sotsiaal-kultuurilisel teljel tuleks konservatiivne asendada sõnaga euroopalik.
Kokkuvõttes liigume sotsiaal-kultuuriliselt kaugemale oma juurtest: kristlikest väärtustest. Ikka kiiremini ja kiiremini. Kõik protsessid toimuvad “tänu” info kiiremale liikumisele ja sotsiaalmeediale lihtsalt kiiremini, kui toimusid varem. Ja hea oleks, kui me alustuseks neist riskidest ausalt räägiksime. Usun, et meil on üheskoos piisavalt tarkust, et midagi ette võtta.
Indrek Neivelt on Eesti ettevõtja ja pangandustegelane.
