“𝐕𝐄𝐑𝐄𝐌𝐀𝐀𝐃” nagu kutsub neid Yale’i ülikooli ajaloolane Timothy Snyder, ulatuvad Läänemerest Musta mereni. Vähem sünge nimi sellele piirkonnale on Intermarium – merede vahel.

Nimest hoolimata on neil jagada sama kurb minevik. Neil riikidel puuduvad looduslikud piirid ja on ajalooline seos kahe nende ajalugu mõjutanud suure riigiga: Venemaa ja Saksamaa. Seetõttu on need riigid veetnud suurema osa Euroopa ajaloost ühe või teise pealesurutud verise võimu all. Põhimõtteliselt on Intermariumi maade ajalugu üks pidev sõdade jada, mis nüüd end taas kordama on asunud.

Kas Venemaa on asunud oma ajaloolist impeeriumit taastama?

Venemaa soov ja tahe rikkuda Ukraina territoriaalset terviklikkust on üle poole sajandi tõsiseim väljakutse Euroopas valitsevale korrale.Selles konfliktis seisavad vastamisi hiiglaslik tuumariik ja Prantsusmaa suurune riik, autokraatlik režiim ja läänemeelse revolutsiooni toel võimule tulnud sama korrumpeerunud rahvavalitsus. Venemaa interventsioon Ukrainas tõstatab küsimuse Budapesti memorandumi julgeolekugarantiide pidamise kohta, mida eelkõige lääneriigid jagasid Ukrainale, kui viimane loobus vastavalt rahvusvahelisele kokkuleppele 1994. aastal oma tuumarelvadest. Ukraina pinnal toimuv sõda käib risti vastu paljude eurooplaste patsifistlikule veendumusele, et tänapäeval on nende maailmajaos suur sõda sisuliselt võimatu ja maailmas kehtib endiselt rahvusvaheline õigus. Kas selle 2014. aastal Ukrainas alanud konflikti tulemus võib olla Venemaa kolmanda impeeriumi teke või Moskva langemine? Kas Intermarium saab hoogu sisse? Kas rahvusvaheline õigus on asendunud jõupoliitikaga? Kas lääs saab Putini Venemaaga ikka hakkama?

Kuidas ka neile küsimustele ei vastataks, on Putinile raske vastu astuda. Ta on keeldunud mängimast lääne reeglite järgi. Ta ei paista jätkuvalt kartvat poliitilist isolatsiooni, vaid lausa kutsub seda välja. Ta ei tundu muretsevat piiride sulgemise üle, vaid lausa loodab seda. Moskva praegune välispoliitika tõukab järsult tagasi tänapäeva läänelikud väärtused ning paistab olevat katse tõmmata selge piir Venemaa ja Euroopa vahele. Praegu paistab, et Venemaa jaoks on see west-ost piir mõeldav ainult Saksamaa piiripostide juures ja kõik see, mis sellest itta jääb on igavesest ajast igavesti määratud olema ajaloolised vene alad. Ja mitte ainult lihtsalt vene alad vaid eelkõige sõjaline puhver või geograafiline kaitsevall läänest tuleva ohu vastu ehk veremaad, mis ei lase vaenlasel ruttu edeneda põlistele slaavi emamaadele.Aga veremaadel on võimalus valida kolmas ja raskem ning ka nende tuleviku mõttes palju kindlam tee. See on Intermariumi tee, mis muudaks veremaad lihtsalt maadeks kahe mere vahel. Suurvõimuks Läänemerest Musta mereni.

Poola marssali Józef Piłsudski geopoliitiline plaan Intermariumist.

Idee seisneb Intermariumi liitriigi rajamises tuumikusse kuuluvate Visegrádi riikide (Tšehhi, Ungari, Poola, Slovakkia) ümber, mis oleksid tugevalt seotud Balti riikide, Rumeenia, Bulgaaria ja Ukrainaga. See on pealiskaudselt vaadates ahvatlev geopoliitiline plaan. See meenutab Poola suurriiklust (tegelikult Poola-Leedu, aga pole tähtis) mitu sajandit tagasi, kui ammu unustatud suurvõimu piirid ulatusid Läänemerest Musta mereni. Aga tänapäevases poliitilises olukorras on see Poola marssali Józef Piłsudski idee Intermariumist ainult üks põnev geopoliitine mõttekäik. Intermariumi riikide vahel laiutab ühisriigi moodustamiseks liiga suur lõhe ja poliitilised suunad kipuvad ka pigem kalduma eri nurkadesse. Veremaad kahe mere vahel on edaspidigi sunnitud jälgima pingsalt Moskva-Brüsseli-Washingtoni uudiseid, sest nende saatus otsustatakse neis kolmes linnas. Intermarium on jätkuvalt helesinine kauge unistus. Dura necessitas…

Liitu FB grupiga "Konservatiivid"

X